Skip to content

Ideepank muuseumidele

Kliki teemadel või sildipilve märksõnadel, et tutvuda ideedega sind huvitavas valdkonnas

Egiptuse kassimuumia sarkofaag (museaal nr AM 5896, [algse] nimetusega „muumia“) kuulub 1802. aastal alguse saanud Johann Burchardi erakogusse „Mon faible“, kust pärinevad Eesti Ajaloomuuseumi eelkäija, 1864. aastal asutatud Eestimaa Provintsiaalmuuseumi vanimad esemed.

Kuna muuseumil puudusid selle objekti kohta täpsemad kirjeldused, dateeringud ja andmed eseme otstarbe kohta, siis teostati konserveerimistööde käigus ka objektiga seonduv taustauuring.

Uuringute käigus saadi teada, et ese võib pärineda aastatest 600 eKr – 200 pKr ning analoogne, 26. dünastiast ehk Egiptuse hilisperioodist (664–525 eKr) pärinev kuju on Hechti muuseumi kodulehel.

Hollandi Riiklikus Antiigimuuseumis on kaks kassi sarkofaagi, milles on säilinud ka muumiad. Sealsete egiptoloogide sõnul on Ajaloomuuseumi objekti puhul tegemist kassimuumia hoidjaga ehk kassi sarkofaagiga, mille erakordselt detailirohke maaling, suur medaljon ja alusploki hea kvaliteet lubavad arvata, et tegu on haruldase ja kalli esemega.

Eesti Ajaloomuuseumi sarkofaag on poorsest puidust vormitud polükroomne istuva kassi figuur, mis on kinnitatud puitalusele. Sarkofaagi seisund oli väga halb. Kuju oli murdunud mitmeks osaks, suur osa polükroomsest kattevärvist oli hävinud, aluskrunt pragunenud ja materjalikadudega. Murdunud puitdetaile oli parandatud tisleriliimiga, mis oma jäikuse tõttu oli põhjustanud rabedas puidus uusi pragunemisi.

Objekt enne konserveerimist:

 

Konserveerimisülesande püstitamisel lähtuti haprast (troopilise päritoluga) puitmaterjalist, sest eelkõige vajas tugevdamist sarkofaagi konstruktsioon ja taastamist puitvormi tervik. Pragusid ei fikseeritud serv-servalt liimiga, vaid paberist sillakestega: risti üle prao tehti skalpelliga väikesed vaod, mis täideti jaapani paberist ribadega. Selline ühendus võimaldab poorsel puidul edaspidi niiskuse- ja temperatuurimuutustega kaasa mängida juba olemasolevate pragude arvelt. Sarkofaagi terviku taastamiseks valmistati papjeemašeest sisevorm, millele fikseeriti olemasolevad puitdetailid, ühendades need omavahel analoogselt eespool kirjeldatule paberist sillakeste abil:

 

 

Objekti pind puhastati kuivalt, kaeti kaitselakiga ja valmistati spetsiaalne säilituskarp. Ese konserveeriti Kanuti esemekonserveerimise osakonnas plaanilise tööna, mis etappidena kestis 9 kuud.

Töös kasutatud metoodika, puitdetailide ühendamine jaapanipaberist sillakestega, ei ole puidu konserveerimises tavapärane tööviis. Metoodika valikul lähtuti, et selline ühendus tagab poorsele puidule keskkonnamuutustes „elastse liikuvuse“ ja ei põhjusta puidu uusi mehhaanilisi kahjustusi.

Objekt pärast konserveerimist:

Spetsiaalne arhiivipüsivast materjalist säilituskarp:

 

Teostaja: Jolana Laidma – AASTA KONSERVAATOR 2010

 

Tags: , , ,