Skip to content

Ideepank muuseumidele

Kliki teemadel või sildipilve märksõnadel, et tutvuda ideedega sind huvitavas valdkonnas


20. sajandi ehituspärandi hoidmine on muinsuskaitses üks problemaatilisemaid valdkondi. Kohamuuseumid on aga need paigad, mille võimuses oleks see teema inimesele lähemale tuua: selgitada kohalike näidete abil selle perioodi arhitektuuri eripära ja väärtusi ning õpetada inimesi märkama ja mõistma 20. sajandi arhitektuuripärandit.

Miks on 20. sajandi arhitektuuripärandit keeruline hoida?
Peamine põhjus on selles, et 20. sajandi, eriti sajandi teise poole arhitektuur, on noor pärand: tavainimene tajub seda kui igapäevast ruumi, mitte kui “ajaloolist” ruumi. Teise maailmasõja järgse ehk nõukogudeaegse arhitektuuri hindamisel lisanduvad veel ideoloogilised ning isiklikud põhjused. Kuid materiaalse pärandi hävitamise või ignoreerimisega me ei kujunda oma minevikku teistsuguseks ja endale meeldivamaks. Nõukogude periood ja “oht” on küll möödas, ent arhitektuur on alles: see on küll raske pärand, ent see tuleb meil ära “kodustada.”

Kas „väärtus“ on vaataja silmades?
20. sajandi arhitektuuri väärtusküsimus seisab tegelikult samal mõttelisel alusel, kui mistahes ajastu ehituspärandi väärtus. Ükski hoone või ese ei ole iseenesest mälestis, vaid me mõtleme selle mälestiseks. Kui näiteks kümme aastat tagasi ei peetud mõnda hoonet mälestise “vääriliseks”, siis see ei tähenda, et see hinnang oleks ajas muutumatu. Hea näide on Tallinnas nüüdseks lammutatud Sakala keskus või Linnahall, mille lammutamisplaanid muutsid hoonete väärtusküsimust ja tõid selle üsna kiiresti avaliku arvamuse ja inimeste teadvusse. Oluline on mõista, et hoolimata nii isiklikest läbielamistest kui meie meelestatusest nõukogude aja suhtes, on tolleaegne ehituspärand ajalooline “dokument”, mida peab tulevastele põlvedele säilitama.

Mis on 20. sajandi arhitektuuripärandi omapära võrreldes eelnevate sajanditega?
Kõige üldisemalt öeldes on need arhitektuuris kajastuvad tehnoloogilised ja ühiskondlikud protsessid, mis on 20. sajandi elukeskkonda radikaalselt muutnud. 20. sajandi arhitektuur tõi kaasa arvukalt uusi hoonetüüpe, lisandusid uued ehitusmaterjalid ning ehitustavad muutusid pöördeliselt – käsitöönduslikust ehitamisest ehitusdetailide ja majade tööstusliku tootmiseni. Eriti mastaapselt avalduvad need muutused linnaplaneerimises ning maa-asulate ilme teisenemises.

Samas on 20. sajandi pärand terve sajandi lõikes väga mitmepalgeline. Sajandi alguses oli Eesti veel suuresti agraarühiskond: hoolimata linnastumisest ning tööstuse arengust suuremates keskustes, domineerisid maal traditsioonilised eluviisid, hoonetüübid ja ehitusmaterjalid. Kõigest mõnikümmend aastat hiljem toimus aga radikaalne keskkondlik muutus: nõukogude ideoloogia kohaselt tuli likvideerida erinevused linna ja maa vahel ning ehituse täieliku industrialiseerimisega hakati seda ka usinalt teostama.

Mis aastatest jutt käib?
Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitse programm keskendub perioodile 1870-1991. Kuivõrd 20. sajandi füüsilist keskkonda on kõige üldisemalt mõjutanud tööstuse ja tehnoloogia areng ning sajandile iseloomulikud spetsiifilised muutused ja kvaliteedid arhitektuuris ja linnaehituses ilmnesid juba enne sajandivahetust, siis on algusdaatumiks valitud Eesti arengut oluliselt mõjutanud raudtee rajamise aasta. 1991. aasta on piiriks, kuivõrd taasiseseisvunud Eesti ehitatud keskkond on veel liiga noor muinsuskaitselise hinnangu andmiseks.

Allikas: Eesti 20.sajandi arhitektuuri inventeerimise programm

Vt 20. sajandi arhitektuuri register ja tutvustus Muinsuskaitseameti veebilehel.

Tags: ,