Skip to content

Ideepank muuseumidele

Kliki teemadel või sildipilve märksõnadel, et tutvuda ideedega sind huvitavas valdkonnas

Hea idee on see, mis viiakse ellu. Kui ei viida, siis ei ole hea.

PS: Isegi halb idee, mis ellu viiakse, on parem kui teostamata “hea idee”.

Allikas: Paul Arden, Whatever You Think Think the Opposite

Tags:

Psühholoogide uuringud näitavad, et teiste inimeste probleemide lahendamisel oleme palju loovamad kui enda jaoks lahenduste leidmisel.

Polman ja Emich korraldasid sel teemal mitu katset. Neist ühes paluti katseisikutest üliõpilastel kujutelda kõrges tornis olevat vangi, kel on põgenemiseks üks köis, kuid see on poole lühem kui oleks maanijõudmiseks vaja. Sellest hoolimata õnnestub vangil põgeneda, sest ta teeb köie pooleks ja seob uuesti kokku. Kuidas see on võimalik?

Üks osa katsealuste grupist kuulis selle klassikalise mõistatuse ülalkirjeldatud varianti ning teine osa pidi kujutlema, et nemad ise on seal tornis kinni. Mõlemad grupid pidid selgitama, kuidas põgenemine võimalik on.

Katse tulemusena selgus, et grupist, kes kujutles „anonüümset vangi“, suutis 66% õigesti vastata, ning grupist, kes kujutles vangina ennast, vastas õigest ainult 48%.

Asi on nimelt selles, et kui me mõtleme mingist nimetust persoonist, siis me mõtleme palju abstraktsemalt. Sama kehtib, kui „mõtteobjekti“ ja meie vahel on ajaline, füüsiline või sotsiaalne distants. Abstraktsemalt mõtlemine omakorda vabastab meie loovuse, kuna me ei ole kinni konkreetsetes, meile teadaolevates detailides.

Seega võiks proovida „mõelda väljaspool ennast“:

  • Vaheta oma ülesanne või probleem kolleegi omaga ära.
  • Rakenda oma kujutlusvõimet ning loo enda ja ülesande vahele psühholoogiline distants – s.t püüa seda lahendada mõne „anonüümse muuseumitöötaja“, mitte enda jaoks.
  • Kui võimalik, siis pane probleem mõneks ajaks „settima“ ning tule selle juurde hiljem tagasi.

 

PS: õige vastus: vang poolitas köie pikkupidi kaheks õhemaks jupiks, mis kokku sidudes andis vajaliku pikkuse.

Tags: ,

Hollandis on üks isevärki ajaloomuuseum – neil ei ole kogusid ega oma maja (just hiljuti tuli uudis, et nad ei pruugigi seda saada…), kuid sellest hoolimata (võib-olla oleks hoopis õigem öelda, et “seetõttu”) on nad olnud vägagi nähtaval ning kogukonda kaasav muuseum.

Selle muuseumi tegevuse lähtepunktiks ei olnud mitte muuseumikogu, vaid inimesed, kelle ümber hakati “looma” muuseumi.

Nende üks huvitavamaid projekte on “Rahvuslik müügiautomaat“, milles iga müügilolev objekt jutustab mingi seiga Hollandi ajaloost.

Tähelepanu keskmes on igapäevased asjad ning nende ajalooline ja isiklik tähendus. Projektil on kaks osa: “online” veebileht ning “offline” müügiautomaat, mis selle projekti jaoks ümber ehitati. Mõlemad “osad” on omavahel ühenduses RFID (Radio Frequency Identification) tehnoloogia abil.

Muuseumi kuraatorid valisid alustuseks välja ca 100 igapäevast asja, mida testiti publiku peal ning seeläbi valiti automaadi jaoks välja 37 objekti. Külastajad saavad neid asju müügiautomaadist osta ja tutvuda nendega seotud lugudega (iga asja kohta on lühike videoklipp) ning pärast veebis ka isiklikke lugusid lisada. Samuti on võimalik muuseumile anda soovitusi, milliseid asju võiks veel “koguda”. Kuigi tegelikult ei ole ju küsimus mitte asjades, vaid nendega seotud lugudes. Asi on vaid see “konks”, mis loo esile toob.

Paar vaimukat lugu:

Tags: ,


20. sajandi ehituspärandi hoidmine on muinsuskaitses üks problemaatilisemaid valdkondi. Kohamuuseumid on aga need paigad, mille võimuses oleks see teema inimesele lähemale tuua: selgitada kohalike näidete abil selle perioodi arhitektuuri eripära ja väärtusi ning õpetada inimesi märkama ja mõistma 20. sajandi arhitektuuripärandit.

Miks on 20. sajandi arhitektuuripärandit keeruline hoida?
Peamine põhjus on selles, et 20. sajandi, eriti sajandi teise poole arhitektuur, on noor pärand: tavainimene tajub seda kui igapäevast ruumi, mitte kui “ajaloolist” ruumi. Teise maailmasõja järgse ehk nõukogudeaegse arhitektuuri hindamisel lisanduvad veel ideoloogilised ning isiklikud põhjused. Kuid materiaalse pärandi hävitamise või ignoreerimisega me ei kujunda oma minevikku teistsuguseks ja endale meeldivamaks. Nõukogude periood ja “oht” on küll möödas, ent arhitektuur on alles: see on küll raske pärand, ent see tuleb meil ära “kodustada.”

Kas „väärtus“ on vaataja silmades?
20. sajandi arhitektuuri väärtusküsimus seisab tegelikult samal mõttelisel alusel, kui mistahes ajastu ehituspärandi väärtus. Ükski hoone või ese ei ole iseenesest mälestis, vaid me mõtleme selle mälestiseks. Kui näiteks kümme aastat tagasi ei peetud mõnda hoonet mälestise “vääriliseks”, siis see ei tähenda, et see hinnang oleks ajas muutumatu. Hea näide on Tallinnas nüüdseks lammutatud Sakala keskus või Linnahall, mille lammutamisplaanid muutsid hoonete väärtusküsimust ja tõid selle üsna kiiresti avaliku arvamuse ja inimeste teadvusse. Oluline on mõista, et hoolimata nii isiklikest läbielamistest kui meie meelestatusest nõukogude aja suhtes, on tolleaegne ehituspärand ajalooline “dokument”, mida peab tulevastele põlvedele säilitama.

Mis on 20. sajandi arhitektuuripärandi omapära võrreldes eelnevate sajanditega?
Kõige üldisemalt öeldes on need arhitektuuris kajastuvad tehnoloogilised ja ühiskondlikud protsessid, mis on 20. sajandi elukeskkonda radikaalselt muutnud. 20. sajandi arhitektuur tõi kaasa arvukalt uusi hoonetüüpe, lisandusid uued ehitusmaterjalid ning ehitustavad muutusid pöördeliselt – käsitöönduslikust ehitamisest ehitusdetailide ja majade tööstusliku tootmiseni. Eriti mastaapselt avalduvad need muutused linnaplaneerimises ning maa-asulate ilme teisenemises.

Samas on 20. sajandi pärand terve sajandi lõikes väga mitmepalgeline. Sajandi alguses oli Eesti veel suuresti agraarühiskond: hoolimata linnastumisest ning tööstuse arengust suuremates keskustes, domineerisid maal traditsioonilised eluviisid, hoonetüübid ja ehitusmaterjalid. Kõigest mõnikümmend aastat hiljem toimus aga radikaalne keskkondlik muutus: nõukogude ideoloogia kohaselt tuli likvideerida erinevused linna ja maa vahel ning ehituse täieliku industrialiseerimisega hakati seda ka usinalt teostama.

Mis aastatest jutt käib?
Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitse programm keskendub perioodile 1870-1991. Kuivõrd 20. sajandi füüsilist keskkonda on kõige üldisemalt mõjutanud tööstuse ja tehnoloogia areng ning sajandile iseloomulikud spetsiifilised muutused ja kvaliteedid arhitektuuris ja linnaehituses ilmnesid juba enne sajandivahetust, siis on algusdaatumiks valitud Eesti arengut oluliselt mõjutanud raudtee rajamise aasta. 1991. aasta on piiriks, kuivõrd taasiseseisvunud Eesti ehitatud keskkond on veel liiga noor muinsuskaitselise hinnangu andmiseks.

Allikas: Eesti 20.sajandi arhitektuuri inventeerimise programm

Vt 20. sajandi arhitektuuri register ja tutvustus Muinsuskaitseameti veebilehel.

Tags: ,

8. mai “Prillitoosi” saates oli üks tore lõik (alates 29:34 minutist) Võrus Kreutzwaldi muuseumis töötavast Helju-tädist:

storytelling

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=116713

Lisaks muinasjuttudele räägib ta seal mitu head lugu, mida muuseum saab oma kuvandi loomisel kasutada. Ning mitte ainult külastajatele suunatult, vaid näiteks ka töötajate palkamisel.

Ükski lugu ei ole lihtsalt lugu, vaid kannab endas teatud sõnumit ja väärtusi.

Muuseumitöö kirjeldusest jäävad kõlama märksõnad: teistmoodi elu; rikas ja huvitav elu; huvitavad inimesed, kellega kohtuda; toredad kaaslased; huvitavad uued teadmised; juurdeõppimine.

Muuseumisse tööletulemise lugu (esimene tööpäev ning juhatajalt kingituseks saadud “Põhja konn”) on küll klassikaline “erilise momendi” lugu a la “kuidas kõik alguse sai”, kuid lisaks sellele annab lugu edasi väga selgeid väärtusi: tähelepanu, turvatunne, ustavus, omaksvõtt.

“Jaapani noormehe ja Koidula” lugu kõneleb muuhulgas muuseumi väga personaalsest suhtlusest oma külastajaga.

 

PS: samas saates on Muuseumiööst juttu alates 23:58 minutist

Tags: ,