Skip to content

Ideepank muuseumidele

Kliki teemadel või sildipilve märksõnadel, et tutvuda ideedega sind huvitavas valdkonnas

FaBBi projekt (Fungi and Beetles in Buildings on Islands of Baltic Sea / Seen- ja mardikakahjustused Läänemere saarte puithoonetes) on hea näide sellest, kuidas muuseumi mõju saab palju laiema mõõtme, kui otsustatakse astuda samm kaugemale kui vaid oma kogude ja külastajatega tegelemine.

Eesti Vabaõhumuuseum on juhtpartner FaBBi projektis, mille eesmärgiks on pikendada saartel paiknevate puithoonete eluiga, et säiliks ajalooliselt väärtuslik arhitektuuripärand ja inimeste vara.

Sobiva kliima tõttu on mardikate ja seente levik Läänemere saartel ja rannikualal üsna laialdane. Eriti ulatuslikke mardikakahjustusi leiab Ruhnu saare hoonetest, kuna tegemist on suletud ökosüsteemiga ning mardikate populatsioon on kasvanud väga suureks.

Järgmisel suvel viiakse projekti raames (lisaks muudele tegevustele) Ruhnu kirikutes ja Vormsi kirikus läbi seen- ja mardikakahjustuste vastane töötlus. Tõenäoliselt kasutatakse nn niisket termotöötlust, mille käigus mässitakse kirikud erilise kile sisse, ruumi juhitakse väljastpoolt soe õhk ning kuumutatakse viieks päevaks 70 kraadini. Orelid ja muud õrnad esemed isoleeritakse hüdroisolatsiooniga.

Samas on veel teisigi töötlemise võimalusi, alates mikrolainetöötlemisest ja lõpetades gaasi kasutamisega ning meetodi lõplik valik selgub pärast eeluuringuid ning riigihanget. Sel suvel uuritaksegi, kuidas peavad töötlemisele vastu kirikus asuvad kultuuriväärtuslikud esemed ja seinamaalingud ning koostatakse muinsuskaitse eritingimused.

Loe projektist lähemalt: http://fabbiproject.eu/

Tags: , ,

Hea idee on see, mis viiakse ellu. Kui ei viida, siis ei ole hea.

PS: Isegi halb idee, mis ellu viiakse, on parem kui teostamata “hea idee”.

Allikas: Paul Arden, Whatever You Think Think the Opposite

Tags:

Psühholoogide uuringud näitavad, et teiste inimeste probleemide lahendamisel oleme palju loovamad kui enda jaoks lahenduste leidmisel.

Polman ja Emich korraldasid sel teemal mitu katset. Neist ühes paluti katseisikutest üliõpilastel kujutelda kõrges tornis olevat vangi, kel on põgenemiseks üks köis, kuid see on poole lühem kui oleks maanijõudmiseks vaja. Sellest hoolimata õnnestub vangil põgeneda, sest ta teeb köie pooleks ja seob uuesti kokku. Kuidas see on võimalik?

Üks osa katsealuste grupist kuulis selle klassikalise mõistatuse ülalkirjeldatud varianti ning teine osa pidi kujutlema, et nemad ise on seal tornis kinni. Mõlemad grupid pidid selgitama, kuidas põgenemine võimalik on.

Katse tulemusena selgus, et grupist, kes kujutles „anonüümset vangi“, suutis 66% õigesti vastata, ning grupist, kes kujutles vangina ennast, vastas õigest ainult 48%.

Asi on nimelt selles, et kui me mõtleme mingist nimetust persoonist, siis me mõtleme palju abstraktsemalt. Sama kehtib, kui „mõtteobjekti“ ja meie vahel on ajaline, füüsiline või sotsiaalne distants. Abstraktsemalt mõtlemine omakorda vabastab meie loovuse, kuna me ei ole kinni konkreetsetes, meile teadaolevates detailides.

Seega võiks proovida „mõelda väljaspool ennast“:

  • Vaheta oma ülesanne või probleem kolleegi omaga ära.
  • Rakenda oma kujutlusvõimet ning loo enda ja ülesande vahele psühholoogiline distants – s.t püüa seda lahendada mõne „anonüümse muuseumitöötaja“, mitte enda jaoks.
  • Kui võimalik, siis pane probleem mõneks ajaks „settima“ ning tule selle juurde hiljem tagasi.

 

PS: õige vastus: vang poolitas köie pikkupidi kaheks õhemaks jupiks, mis kokku sidudes andis vajaliku pikkuse.

Tags: ,