Skip to content

Ideepank muuseumidele

Kliki teemadel või sildipilve märksõnadel, et tutvuda ideedega sind huvitavas valdkonnas

Psühholoogide uuringud näitavad, et teiste inimeste probleemide lahendamisel oleme palju loovamad kui enda jaoks lahenduste leidmisel.

Polman ja Emich korraldasid sel teemal mitu katset. Neist ühes paluti katseisikutest üliõpilastel kujutelda kõrges tornis olevat vangi, kel on põgenemiseks üks köis, kuid see on poole lühem kui oleks maanijõudmiseks vaja. Sellest hoolimata õnnestub vangil põgeneda, sest ta teeb köie pooleks ja seob uuesti kokku. Kuidas see on võimalik?

Üks osa katsealuste grupist kuulis selle klassikalise mõistatuse ülalkirjeldatud varianti ning teine osa pidi kujutlema, et nemad ise on seal tornis kinni. Mõlemad grupid pidid selgitama, kuidas põgenemine võimalik on.

Katse tulemusena selgus, et grupist, kes kujutles „anonüümset vangi“, suutis 66% õigesti vastata, ning grupist, kes kujutles vangina ennast, vastas õigest ainult 48%.

Asi on nimelt selles, et kui me mõtleme mingist nimetust persoonist, siis me mõtleme palju abstraktsemalt. Sama kehtib, kui „mõtteobjekti“ ja meie vahel on ajaline, füüsiline või sotsiaalne distants. Abstraktsemalt mõtlemine omakorda vabastab meie loovuse, kuna me ei ole kinni konkreetsetes, meile teadaolevates detailides.

Seega võiks proovida „mõelda väljaspool ennast“:

  • Vaheta oma ülesanne või probleem kolleegi omaga ära.
  • Rakenda oma kujutlusvõimet ning loo enda ja ülesande vahele psühholoogiline distants – s.t püüa seda lahendada mõne „anonüümse muuseumitöötaja“, mitte enda jaoks.
  • Kui võimalik, siis pane probleem mõneks ajaks „settima“ ning tule selle juurde hiljem tagasi.

 

PS: õige vastus: vang poolitas köie pikkupidi kaheks õhemaks jupiks, mis kokku sidudes andis vajaliku pikkuse.

Tags: ,